Kuidas me kohale saime

Nii siin me nüüd oleme, pere koos, osana sellest sipelgapesast, mis on Hiiumaa suurune ning kus elab üle 5 miljoni inimese. Kui linna ei trügi, siis ei saa arugi ,et  neid nii palju on.

Natuke sellest kuidas me Sandriga siia jõudsime .
Reis algas 14. aprilli varahommikul kell 6.50 äralnnuga Tallinnast Amsterdami. Sander oli üsna üllatunud öösel ,kui ma ta keset mõnusat beebiund üles äratasin. Aga lennujaam oli uus ja põnev koht, nii palju huvitavaid asju ja inimesi lapsel vaadata. Pakid olin juba eelmisel päeval ära viinud seega polnud muud kui kallistada saatma  tulnud ema ja turvaväravatest sisse minna .
Positiivne üllatus oli, et ma ei pidanud ühegi lisakilo eest midagi juurde maksma, seega küik emad, kes tahavad käru reisile kaasa võtta  - seda saab teha täitsa tasuta. Meie käru kaalus 17,5 kg. Iga lisakilo on 10 EUR. Päris palju raha jäi alles. :)
Amsterdamis enam nii huvitav ei olnud, sest et pidime seal lennujaamas veetma 12 h...... Ostsin vett ja suundusin otsima lennujaama beebilaundsi. See oli küll tore koht ! Vaikne , rahulik, rohelsiste  kardinatega ümbritsetud ümmargused istumiskohad ,keskel võrevood lapsele magamiseks. Veetsime siis eelnimetatud kohas paari tunni kaupa aega. Enamaasti oime seal uhkes üksinduses.
Sandrile meeldib vahel teha hääleharjutusi , millest ta üsna vaimustusse satub. Noodid kisuvad päris kõrgeesse oktavitesse ja detsibelle on kõvasti. Seega pidime aeg-ajalt , kui ruumi tuli ka teisi lapsi magama, laundsist evakueeruma.
Lõpuks oli aeg minna väravasse E 20 KLM Singapuri lennule. Enne kohustuslik turvakontrol, vedelike ära korjamine ja saimegi lennukisse. Suur kahekordne lennumasin oli. Polnud sellisega varem lennanudki.
Meie kõrvale tuli ühele poole Hollandi pere 1,5 aastase lapsega ja teisele poole üks prantslasest meesterahvas, kellest mul ebaõnnestunud istmevaliku tõttu üsna kahju oli. Ütleme nii, et lennukid ei ole mõeldud lastega reisimiseks. VÄGA KITSAS ON ! Kui lapsele süüa anda , siis paratamatult udjab ta naabriteele ribidesse.  Kuna oli öö, siis esimesed  kaks tundi ma tegelesin Sandri magama panemisega, samuti tegi naabripere Amsterdamist oma lapsega. Õnneks mingi hetk  väsid lapsed kisamast ja uinusid. Jehuu , samal ajal tuli ka õhtusöök ! Panin oma kalli  varanduse seinal olevasse korvi ja rebisin kanariisiollusel kaane maha.
NO ja siis tuli turbulents. Stjuuard palus ,või õigemini käskis, lapsed taas välja õngitseda ja sülle võtta.
Goodbye õhtusöök !
Vähe selest, laps tuleb turvavööga ka enda külge kinnitada . Magava lapsega seda akrobaatikat teha on üsna raske. Nii mul endast hale hakkasgi. Mõnda aega jooksid stjuardessid minu ümber ja püüdsid mind lohutada. Valasin natuke pisaraid, kohe kergem hakkas. :)
Seda harjutust , et õhuaukude korral laps korvist süle võtta, saime teha mitmeid kordi kogu 12 se lennu  jooksul. Õnneks oli Sandril seekord hea uni, tema ärkas vaid siis kui kõht tühjaks läks. Ilmselt oli suur abi ka ITIlt saadud kõrvaklappidest, mis üleliigse müra summutasid.
Söögiga mul ülse lennu ajal ei vedanud, sain ainult vett - hea seegi. Teised said ka mingi öise suupiste. Närisin siis oma kaasa võetud müslibatooni ja ootasin hommikut. Kuna minu istme ees oli seinal beebikorv, siis polnud võimalik enese lõbustamiseks meelelahutuskeskust kasutada. Poleks vist viitsinud ka. Üritasin magada.
Lõpuks tuli hommik, Sander ärkas heatujulisena, vahetasime prantslase nina all mähkmed ja laps sõi kõhu täis. Siis tuli ka hommikusöök (mingi magus riisipuding saiatükkidega), mille ma kiiresti nahka  panin :). Lennuk hakkas kärgust vähendama ja Changi lennujaamale lähenema, maandusime. Hommikust oli imekiiresti saanud Singapuri pärastlõuna, kell oli 15.30.  Sander talus õhkutõusmist ja maandumist probleemideta . Lapsga reisida  on siiski võimaik, ka  üksinda.

Viisata võib Singapuris EL kodanik viibida 90 päeva. Maale minnes tuleb täita  kaart ja see koos passiga ametnikule ulatada. Nagu ka Taisse minnes, kes käinud on .  Passikontrolli saba oli päris suur ja õhku seles ruumis vähe. Õnneks märkas üks ametnik , et mul on kõukotis beebi ja juhatas mind kohalikele mõeldud passilaua juurde, kus polnud üldse saba. Hoidsime kokku väärtusliku pooltunni ja  miljoneid närvirakke. Võibolla oli abiks ka see, et olin ainuke  valge inimene selles erinevate kollaste ja pruunide rasside tohuvapohus. Edasi läks nagu lepse reega -  leidsin pagasi, leidsin Kristo, leidsime takso ja sõitsime koju :)
Küll oli mõnus, pikk ja västav sõit jäi selja taha. Taksos uinus lõpuks ka vapralt vastu pidanud Sander.

Mõnus on jälle perega  koos olla!