Bali III

17.juuli-19.juuli 2011, Bali

Kui juba nii kaugele oli tuldud, siis päris käed rüpes bungalo ees istuda ikka ei saa. Seetõttu korraldasime endale pühapäevaks matka piirkondlikesse  vaatamisväärsustesse.
Tänaval on hulganisti erinevaid transporditeenuse pakkujaid. Ise otsima midagi ei pea, piisab kui pistad nina tänavale, kui sinu ümber on ülinaeratavad ja sõbarlikud mehed, kes  korrutavad "taxi,taxi" ja teevad kätega vastavaid roolimisliigutusi. Mälu neil meestel küll ei ole, sest et kui tagasiteel samu mehi kohata korrutavad nad uuesti sulle lootusrikkalt "taxi,taxi" , hoolimata sellest et enne kindla EI  vastasid.  Tänaval on veel teist tüüpi ärimehi kilekottidega, kellelt on võimalik osta päikseprille ja nokamütse ja pärlikeesid, käekelli loomulikult ka. Ühesõnaga, kui sul millesti kuudus on , mine patseeri peatänaval, kohe hüppavad välja härjapõlvlased ja on  valmis sinu kolm soovi täitma.
Meie saime päevaks siis endale auto ja autojuhi 450 000 ruupiaga (alla 45 EUR). Programm nägi ette hindude kõige tähtsama templi Besakih'i, Tirta Gangga basseinide ja purskkaevude ning kohaliku küla Aga külastamist.
Alustasime purskkaevudest.

Tirta Gangga kompleks on rajatud 1946.a. mingi  hindu radza poolt. Tirta Gangga tähendab tõlkes vesi Gangesest. Koht on ilus nagu Eedeni aed ja ka kohalike seas populaarne ujumise ja romantiliste jalutuskäikude koht (pinkidel istus täitsa mitu kätt hoidvat paarikest). 

Järgmisena sõitsime Besakih'i poole. Teede olukord muidugi kriitikat ei kannata ja loksuda saime päris kaua. Tempel asub 1000 m kõrgusel merepinnast kohaliku kõrgeima mäe (vulkaani) Mount Agungi  (3142 m.) jalamil. Autoa knast võis imetleda kõkjal laiuvaid riisiterrasse ja jälgida kohalikku külaelu. Viimane seisneb selles, et igal ühel on teeääeres mingi müügiputka, kus siis aega sunuks lüüakse ja klienti oodatakse. Loodetavasti ei pea mitu päeva ootama. Teede ääres oli seal kandis ka mitmeid töökodasd, enamus olid kivilõikamistööstused. Mt. Agung on aktiivne vulkaan ning tootis alles 1963.a kõvasti laavat kohalikele kivilõikuritele töötlemiseks (laavakividest ehitatakse nt. altareid jm.). 
Besakih on Indoneesias Hindude kõige tähtsam tempel ning ilmselt ka korralik tuluallikas kohalikele. Kuna templisse ei või minna katmata õlgade ja põlvedega, siis on siin väravas sarid loomulikult kümme korda kallimad, kui alt külast ostes. Samuti palistavad teekonda mäkke lugematud suveniiriputkad, nende ees ja sees üsna tüdinud olemisega müüjad, kes sind ostma ja vaatama kutsuvad. Jalutasime rahulikult mööda. Templi külastamiseks tuleb osta pilet ja palgata giid (60 000- 70 000 ruupiat). Viimane tuleb võtta kohe parkla juurest , jalutusteekonna algusest , sest et vahetult templi väravat on teenus palju kallim. Meie giid oli asjalik, tutvustas meile päris põhjalikult  ja korralikus inglise keelest Bali hinduismi põhimõtteid ja tavasid.
Besakh on templite kompleks, mis kooosneb 22st mööda mäe jalamit paiknevast templist. Iga üks neist on pühendatud eri jumalale. Samuti oli  parasjagu nende kalendris kätte jõudnud mingi suur ja tähtis usupüha, meil oli võimalus seda tseremooniat natuke aega jälgida. 
1963.a, kui mägi tuld purskas, siis jäi Besakih laavavoost välja, mujal mäe jalamil olid inimkaod ja materjaalsed kaod suured. Viimane sündmus on loomulikult veelgi kasvatanud usku templi  kõikvõimsusesse ning kohalikud ohverdavad usianasti jumalatele head ja paremat, et  mitte neid taas välja vihastada. Meile  Kristoga Besakihis väga meelids, mõnus jahe mägedeõhk ja kaunid vaated. Tempel oli ka loomulikult väga huvitava arhitektuurga. 

"Aga" küla kohta  pole mul muud öelda, et see oli pettumus. Lonelyplanet kiitis selle üles kui ainukese tradistsioonilise Bali küla, kus inimesed elavad ja töötavad nagu sadu aastaid tagasi. Reaalsus oli natuke vabaõhumuuseumi meenutav Coca-cola lettidega suveniiri pähemäärimise koht. Palju kanu poegadega oli seal ka. 

Õhtuks olime kambaga sellest väljasõidust täitsa väsinud ja peale õhtusööki nurgapealses restoranis pugesime kõik varakult magama. Kuna meil ei olnud seniste päevade jooksul õnnestunud tegeleda mitte midagi tegemisega, siis planeerisime seda kaheks viimaseks päevaks :)
Esmaspäeval asusimegi mitte midagi tegemist ja mõnulemist ellu viima. Käisime Kadriga pediküüris ja broneerisime enestele ja Kristole pealelõunaks massaazi. Allan leidis hotelli raamatukogust endale põneva ulmeka, mille õhtuks läbi luges. Nii see päev veedetigi. Meie rõõmuks võttis hotelli personal ka kookospähkleid palmi otsast alla ja et idüll täiuslik oleks lebasime raanatoolidel ookeani ääres ja jõime kookospähkli seest kookospiima. 

19.ndal, teisipäeval oli aeg Balilt lahkuda. Sõit lennujaama oli 35 000 ruupiat odavam kui  tulek. Meie miljonid olid ära kulutatud ja meenutasime üsna rõõmsal meelel peagi  otsa saavat puhkust. Lennujaamas  tilgutati ikka korralik tõrvatilk sellesse meepotti - selgus, et neil on ka riigist väljumise tasu 150 000 ruupiat nägu (sisenemise eest  me ju maksime 220 000 ruupiat nägu ). Väljumise tasust polnud me  keegi kuulnud ja riiki saabumisel ei võta vaevaks sind keegi sellst teavitada ka . Tasu olevat lennujaama klienditeeninduse eest. Ruupiad olid otsas, maksime neile mõrult Singapuri rahadega ja olime Bali ja Indoneesia peale väga solvunud. Nõme ,kui turistidelt kümme nahka kooritakse. (Kes targutada tahab , et seda oleks me pidanud enne ise  järgi uurima ja bla bla bla, siis ärga hakake aega raiskama :) ) Lisaks kõigele oli meie lend ka tunni võrra edasi nihkunud. Lennujaamas oodata on ju teadagi igav.  
Tagasilend läks taas viperusteta, Sander sekeldas , sõi, magas. Lennuk oli tühi ja meil oli ruumi oma perega omaette olla. 
Nii meie reis Balile mitte midagi tegema lõppeski !
Kokkuvõtvalt võib öelda, et  hoolimata nõmedatsest riiki sisenemise ja väljumise protseduuridest läheks Balile  tagasi kunagi küll. Kohalikud on heasoovlikud ja toit oli maitsev , kliima mõnus. 


Tervitame, kallistame:
Helen, Kristo, Sander