Kased Singapuris: Zoo ja Öösafari ehk pardid puu otas.

Sii kui ema ja Inge siin olid, käisime kõik koos Öösafaril. Siin läheb pimedaks 19.00 ja öine loomaaed avatakse kell 19.30. Ringi saab vaadata südaööni. Juba taksos saime selgeks, et tegu ei olevat Zooga. Mina oma teadmatuses palusin meid sõidutada ikka Singapuri Zoosse, taksist vaatas mind imestunult ja küsis , et kas ma olen ikka kindel, võibolla ikka Öösafarile. Ma kehitasin õlgu, et no ok, kui sulle rohkem nii meeldib siis Öösafarile, üks zoo kõik. Nüüd olen targem. See selleks.

Loomaaia (25 SGD) ja Öösafari (32 SGD koos trammipiletiga) piletid saab kenasti ette ära osta internetist ja nii ei pea asjatult sabatama, see kehtib eriti nädalavahetuste kohta. Samuti saab osta mitme pargi piletid korraga, mis annab üle 10 SGD suuruse hinnavõidu. Et oli esmaspäeva õhtu, siis liiga palju turiste Öösafaril ei tungelnud.

Öises loomaaias peab ringi sõitma trammiga, jalgsi käimise osa on üsna väike. Tramm loksub tasases tempos mööda territoorimuit ringi ning giid seletab superentusiastliku häälega keda ja mida me parasjagu näeme. Kuna õhtu oli käes, siis loomulikult tegelesid enamus loomaaia asukaid maas lebamise ja magamisega :). Esimene osa trammisüidust liikus sõraliste aedikute eest mööda ja lõppes laisalt lösutavate lõvide ees. Seejärel oli võimalus iseeseivalt mööda leopardirada ringi liikuda. Selle tripi kõige eredam elamus oli nahkhiirte puur. Nendele, kellel hirm igasuguste lendavate elukate suhtes (et istuvad pähe vms), ei soovita sinna minna :)). Puur oli täis erinevas mõõdus nahktiivalisi, kes lakkamatult risti-rästi puuris ringi lendasid. Alguses kohutas lausa ära. Pidevalt pidi endale meelde tuletama, et nahkhiired on ju nii osavad navigeerijad, et ei lenda sulle kunagi pihta rääkimata pähe istumisest. Üks elukas lendas must küll nii lähedalt mööda, et tundsin tuult näost mööda vihisemas. Brrr... Lisaks pisikestele nahkhiirtele oli seal puude otsas pea alaspidi tukkumas ka suuri paarikümne sentimeetrilisi isendeid. Mõned nendest nosisid banaane ja teised lendasid ringi meenutades kangesti väikesi sauruseid. HUVITAV!
Enne nahkhiirte juurest lahkumist pidas üks isend vajalikuks Kristole peale sülitada või pissida, võta sa kinni. Äkki toob õnne, nagu linnu s.... ?
Hiljem, kui me olime pimedusega juba harjunud, märkasime ka mujal loomaaia territooriumil vabalt ringi lendavaid nahkhiiri õhus liuglemas.
Teine tore kohtumine oli suure mõnusa lendoravaga, kes lösutas inimeste peade kohal oksal ja kahjuks meile oma õhutrikke ei demonstreerinud. Armas oli ta ikkagi oma suure saba ja suurte silmadega. See hiidlendorav pidavat suutma õhus liuelda ligi 200 m.
Kui leopardirada läbitud, pidime taas trammi istuma. Õnneks tiirutavad trammid seal iga viie minuti järel, mistõttu ei pea tormama, peale mahub alati.
Viimane osa öösafarist oli sõit läbi Aafrika. Esimestena kõikusid meile vastu kaelkirjakud, siis oli jälle kabjalisi ja sõralisi ning varsti külitas oma lombis trammi vahetus läheduses 3 hiiglaslikku jõehobu. Kuna on pime, siis ei märka absoluutselt loomade trerritooriumite ja asfaltee vahelist kraavi, kogu aeg on selline tunne nagu loomad jalutaksidki vabalt ringi seal, kus tahavad. Tapiirid ehmatasid küll oma äkilise ilmumisega puu tagant, puuduta või käega. Ma polnud varem sellist looma näinud. Kui te ei tea , milline on tapiir siis selline . Siin olid Malaisia tapiirid. Võimsa mulje jättis ka künkal uhkes üksinduses kuu paistel seisev hiiglaslik Aasia elevant. Temaga tülli minna küll ei tahaks. Trammisõidu lõpus olid rosinaks puude vahel toimetavad suured ninasarvikud. Eestis saab viimaseid ka ainult kaugusest uudistada, siin paari meetri pealt.
Ja oligi kõik. Terve tiir võtab paar tundi aega.
Meie jäime kogu seltskonnaga igatahes öösafariga rahule, isegi Sander. Tramm sõidab kohati natuke kiirelt ja ega eriti loomade imetlemiseks aega ei jää, aga nuriseda ka pole tegelikult põhjust. Kõige rohkem tekitasid elevust vist siiski nahkhiired.
Pilti öösafaril ei teinud, nii et peale mälupiltide rohkemat jagada pole.
--------------------------

Sandri 7k. sünnipäeva tähistamise egiidi all käisime me perega ka päevavalges loomaaias ära. Tegemist olevat parima Aasia loomaaiaga ning mul pole põhjust selles kahelda.

Väga hästi on eksponeeritud orangutangid, kes loomaaia keskmes puude kohal üsna vabalt oma asju ajavad. Neil on loomulikult inimestest korralikult eraldatud territoorium, kuid liaanid ja köied ja muud õhurajad kulgevad üle teedeja suuremate platsikeste, kust on suurepärane nende toimetamisi jälgida.
Igasugu ahvilisi oli üldse loomaaias palju.

Ära peaks veel mainima huvitavatest elukatest nahkhiirte sarnased lendrbased, keda sai taas pea meetri kauguselt kaeda. Lendrebased olid võrguga kaetud territooriumil ja kui nad just pea alaspidi oksal ei rippunud, siis lendasid nad laisalt puude kohal ringi. Haruldastest loomadest on siin küigile vaadata valged tiigrid ja komodo varaanid. Kristo elavnes pingviini puuri juures. Küllap talle meenus, et kusagil maailmas on veel kohti, kus temperatuur on alla 30 C.... :)))
Veetsime zoos kokku karvaseid ja sulelisi jälgides 6 h. Kes ei viitsi loomaaias ringi jalutada, siis ka päeval on jalavaeva võimalik kergendada trammiga puurist puurini kimades. Meil kiiret polnud ja lonkisime münuga. Sander loomadest ei hoolinud, tema jätkas oma inimvaatlusi ja kui tal õnnestus mõne pilusilmaga kontakt luua oli väga rahul kilgates vaimustunult.
Koju saabues avastasime alles, et oot oot, seal olid ju loomad hoopis teisiti paigutatud ja osasid, keda öösel nägime polnud üldse (nt. suured jõehobud, hüäänid). Pikad juhtmed, mis teha ! Taksistil oli õigus.

P.S Sinilind on ka siiski olemas !!! Valgre teab, millest räägib .